Jaan Krossi romaanis „Vastutuulelaev” on peategelaseks üks Naissaare nupumees, Bernhard Schmidt, kes juba poisikesena taipas, et loogika ja arvutuste abil on võimalik ehitada veesõiduk, mis saab oma edasiliikumise jõu vastu puhuvast tuulest. Ma ei tea, kas vastutuule laeva kujundina on kunagi võrdsustatud Eestiga, mis ongi üks alatasa vastutuuli taluv ja kogunisti ära kasutav sõiduk, mis nimelt nii liigub läbi sajandite ikka edasi.
Ja siia sobib tsitaat ühelt teiselt sõnaseadjalt:

„…mu kohustus on maailmale tõestada, et Euroopa säilib üksnes tingimusel, kui säilib Eesti ja tema Balti sõsarate iseseisvus.”

Nii ütles Lennart Meri presidendina Tartu Ülikooli aulas 1996. aastal, viis aastat pärast iseseisvuse taastamist, kui välisriikide parandamata kaartidel oli Eesti veel märgitud kadunud soveti-impeeriumi osaks. Kaardid on parandatud, aga Lennarti jõulised sõnad on püsivalt aktuaalsed, ka praegu, Venemaa algatatud kuritegeliku sõja kolmeteistkümnendal aastal.

*

Meilt, kes me 20. augustil 1991 hääletasime üleminekuaja parlamendis oma kalli isamaa taastamise otsuse poolt, küsitakse ikka veel, mida te siis tahtsite? Vastus on lühike: vabadust.
Endiselt küsitakse sedagi, kas tänane Eesti vastab iseseisvuse taastajate kunagistele ettekujutusele. Kindlasti mitte! Kuid mitte seepärast, et meie unistuste peal oleks jalgadega trambitud, vaid vastupidi. Kolmandik sajandit tagasi ei targutanud Toompea parlamendisaalis istujad, millal täpselt peame saama Euroopa Liidu või NATO liikmeks koos kõige sellest tulenevaga ega sellest, millal hakkama kasutama ID kaarti ega sellest, kas AI toob meile paradiisi või põrgu. Meie lootus oli üldisem ja aeg oli teine. Oli unistusi, illusioone ja ebaõnnestumishirme, aga enamasti ei lange need üksüheselt kokku tänase reaalsusega. Liiati – täna peab mõistma, et aja tempo aina suureneb ja miinus-üllatused ei lakka meie ellu saabumast.
Demokraatia!? Vabandust, kuid see, mida praegu pakutakse nii kallil isamaal kui mujal, sarnaneb põlisele demos kratos’ele samapalju kui puupulk suitsuvorstile. Ühepäevapoliitikute loosung on teatavasti „pärast meid tulgu või veeuputus…”. Võimu teostajad pakuvad kõikjal ka alternatiivi, mis on sama ohtlik tegutsemisvalem: „veeuputus oli enne meid, ja meist algab maailma loomine…”
Üleminekuaja Ülemnõukogus, mis polnud nii laitmatult legitiimne parlament, et saada kõigi juuraprofessorite silmarõõmuks, parlamendis, kus istusid poliitikadiletandid, tehti ometi kaks ja pool aastat suurpoliitikat, mindi täispanga peale ja viidi oma nahk turule, sest küsimus oli eesti rahva elus või surmas. Poliitbroilerid, Brüsseli istekohtade täitmine, katuserahad jms oli tulevikumuusika, meie kõrvad seda ei kuulnud.. Olukord oli maailma mastaabis pretsedenditu, sest mitte kuskil polnud varem üritatud vabastada sõjaväeta väikeriik globaalse agressori, tuumariigist okupandi käest pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni. Mõned meist lähenesid asjale tehase juhtimise stiilis, mõned kolhoosi juhtimise meetoditega, mõned nõudsid steriilset juriidilist puhtust, mõned segasid oma poliitvaated kokteiliks, lisades tujusid ja tundeid. Kindlat vabaduseni jõudmise valemit ei olnud, kuid Eesti lihtsalt tuli elustada, toibutada ja välkkiirelt oma jalal rännakule saata, oma raha taskus.
Suurim erinevus toonasest ajast, toonasest rahvusvahelisest taustast on muidugi venelaste käima lükatud sõda Ukrainas; selle vari katab nüüd kõik muu. Käimasoleva suursõja anatoomia ja sõjatulemustega seotud tulevik on täna paratamatu kaaslane paljude teemade puhul, mida analüütikud üles võtavad.
Ajakirja Akadeemia tänavuses juulinumbris ilmus ajaloolase Eero Medijaineni artikkel „USA tunnustus nõukogude režiimile”, vajalik igale lugejale, kes soovib hoida maailma praegust käekäiku jälgides pilgu terava, mitte unustades mineviku keerdkäike. Tsiteerin selle loo sügava alltekstiga lõpulauseid; mõelge kaasa, ja lugege algusest peale ise.

„Ameerika välisteenistus päästis oma maine üle noatera./—/ Nõukogude agentide panus annekteerimise tunnustamise saamiseks jäi tagasihoidlikuks. Hoopis ohtlikumad olid ja on mõtteviisid, mis ikka ja jälle püüavad ellu viia uusi tehinguid impeeriumide vahel.”

Kallile isamaale on lausa hädavajalik ajaloolise mineviku adekvaatne tajumine!

*

Kas me mõtlesime siis sellistest tänastest kuumadest teemadest nagu põgenikud ja solidaarsus? Jah. Me mõtlesime väliseestlastest, kunagistest sõjapõgenikest ja nende järglastest, sellest, kuidas neid tagasi kutsuda, kuidas neid kodumaa poliitikasse, majandusse, igapäevaellu kaasa tõmmata. Osaliselt see õnnestus, osaliselt mitte. Oli neidki, kes kartsid Kanadast või Rootsist saabuvate kaasmaalaste konkurentsi ja üritasid püstitada nende teele seaduslikke tõkkeid.
Solidaarsus on üks lobisemisfestivalide lemmikteemadest. Eraldagem hetkesolidaarsus põhimõttelisest! Esimese näiteks sobib Berliinis kohatud proua, kes tänavakerjusele poetas mütsi sisse münte ja noomis, et too selle eest nimelt saia ostaks. See oli tema solidaarse armulikkuse mõõdupuu.
Miljonid majanduspõgenikud, olgu nad moslemid või mittemoslemid, kuidas nendega solidaarne olla, trafaretne küsimus, eksole? Aga milline on m e i e eluküsimus siin kallil isamaal? Meie elu- ja tulevikuküsimus on ju see, kas kõikidele eestlastele on olemas väärikas koht Eestis, kuid mitte see, kas kõik erinevate eesmärkidega põgenikud saavad omale sooja Euroopa-pesa.
Meie isamaa on maa, mitte linn. Ja sellega tuleb kõikjal arvestada. Transport, kool, arstiabi, pood, apteek, elekter, internet, jne. Töö ja palk loomulikult. Me ei aimanud toona, et sellest peab nüüd kõva häälega rääkima ja rääkima… Maainimeste ja linnainimeste eristamine ja vastandamine on käpardpoliitikute teene ja teema. Terve Eesti elab õnnelikult edasi ainult siis, kui maal elatakse õnnelikult. Elusas looduses, suurtes laantes, munamägedel, pankrannikul, merelaidudel, Eesti hiiekohtades, pühades allikates, terves meie maas on tallel meie tõeline jõud.

*

Kolmandik sajandit iseseisvuse taastamisest on möödunud ja eks igaühel ole enda arvates selge ettekujutus iseseisvuse konstruktsioonist, mõeldes riigist, millel on piir, põhiseadus, parlament, valitsus ja muud atribuudid.
Aga see kõik ei kindlusta veel vaimset iseseisvust.
Elu üks paradoks on, et riiklik iseseisvus ei garanteeri vaimset, ehkki rahva vaimne sõltumatus võib teatud aja mingil määral eksisteerida ka ilma riiklikuta.
Nüüd, kui Eesti riik on end vabade ja demokraatlikkude riikide partnerina kindlustanud paremini kui kunagi varem ajaloos, on meil vaja f o k u s e e r u d a vaimse iseseisvuse probleemidele.
Üks paljudest võimalikest tsitaatidest:

„Rindermann ja Thompson tulevad 90 maa andmete läbitöötamise kaudu järeldusele – nagu ka paljud teised enne neid – et kognitiivne kompetents mõjub positiivselt heaolule.
Mitmekordselt tähtsam on aga kognitiivse eliidi vaimne tase. Kognitiivse eliidi vaimsel tasemel on positiivne mõju riiklikule seadusandlusele ja riiklikele institutsioonidele nagu ka majandusliku vabaduse astmele. Kognitiivse eliidi vaimne tase mõjutab kaudselt heaolu.” (Thilo Sarrazin, „Wunschdenken”, München, 2016)

*

Maailmakülas levinud terminit „hübriidprobleemid” siis kuigivõrd ei kasutatud. Nendega silmitsi seismine on nüüd igapäevane reaalsus. Eestile esitatakse üha rohkem hübriidseid väljakutseid, mis võivad puudutada ka Eesti eksistentsi aluseid. Kuidas jaksame sellele strateegiliselt vastu panna, nii rahvana kui riigina?
Minu vastus on pidevalt üks ja sama.
Kalli isamaa jaoks on kestmise vundamendiks ja ka vundamendikivide sideaineks kultuur. Selles kontekstis sisaldab kultuur nelja mahukat komponenti – teaduslooming, kunstilooming, haridus ja emakeel. Nende nelja komponendi pidev riiklik toetamine, rahastamine ja kasutamine on ainuke retsept, mis aitab kas juba tõrjuda või vähemalt välja põdeda meid ründavate hübriidsete epideemiate viiruseid.
Kujundlikult: ilma sellise vundamendi eest pidevat prioriteetset hoolt kandmata hakkavad kõikuma riigi majandusehituse seinad, vajuvad mutta riigikaitse roomikud ja saapad, kuivavad rahva elujõu jõed ning varisevad tolmuks eneseusu kantsid. Sellise vundamendi kindlustamisega aga on võimalik Eestile tagada tulevik.
Jah, ka mina rõhun sedakaudu vaimse iseseisvuse peale, Jakob Hurda peale, kui soovite.

*

Paljudest viimastel kuudel loetud arvamusavaldustest leiab õnneks ikka veel rahuldaval määral sõnastusmeistrite aktuaalseid lauseid. Jah, Jaan Kross ja Lennart Meri ja enamik nende põlvkondlastest on lahkunud, kuid häid sõnastajaid on meil endiselt, olgem tähelepanelikud ja tänulikud!
Lisan eelpool tsiteeritud professor Eero Medijaisele siia veel kaks autorit, mõlemad sõnastavad olulistest vaatenurkadest meie praegust ühiskonda ja meie ühiselu.
Esmalt Hasso Krull, kelle arvamusloo „Sirbi” 24. juuli numbris avab terav lause: „Tahetakse küll võrdsust, aga mitte nõnda, et tõustaks kõrgemale – vastupidi, kõik parem ja kõrgem tuleb kiskuda alla, armetusse.”
Ja noppeid tekstist.
„Salavimm on nihilismi mootor. See on keerukas aktiivne pundar, mis koosneb allasurutud vihast, raevust ja nördimusest.”
„Hussoni meelest on internetis möllav troll tänapäeva salavimma kehastus, uue inimkonna metonüümia.”
(Valentin Husson on prantsuse filosoof.)
„…/troll, digitaalse inimese koondkuju. Tema maailm on aukudeta, ilma tajutava horisondita. Tühiku, prao, lünga puudumine tekitab ängi ja soosib polariseerumist. Vähegi inimlik teine saab olla ainult liitlane või vastane. Polariseerumine tungib isegi sugupooltevahelistesse suhetesse. „neofeminism on vasakäärmuslik trolling, maskulism paremäärmuslik trolling,” nendib Husson nukralt.”

Ja Ardo Hansson, endine Eesti Panga president, praegu peaministri majandusnõunik, mees, kes oli ka 35 aastat tagasi aktiivselt tegev Eesti iseseisvuse taastamisega, kirjutab arvamusloos, mis avaldati juuli keskel ERRi portaalis, ja mille pealkiri on „Rohutirtsude lakkamatu sirin ja vaikiv enamus”, sellest, mida ütles paarsada aastat tagasi anglo-iiri riigimees ja filosoof Edmund Burke, kirjeldades nähtust, mis tema hinnangul moonutas toonast inglise poliitilist debatti. Burke leidis, et Londonis võis siis kergesti jääda mulje, et revolutsioonilised ideed on vallutanud kogu ühiskonna, aga et see mulje oli petlik.

„Kõige valjemad hääled ei esindanud tingimata enamust, neid oli lihtsalt kõige rohkem kuulda. Seda mõtet väljendas ta kujundiga, mis on jäänud poliitilise mõtte ajalukku:
„Kui pool tosinat rohutirtsu sõnajala all lakkamatult siristab ja nende hääl kostab üle kogu välja, samal ajal kui tuhanded tamme varjus rahulikult mäletsevad veised vaikivad, siis ärge kujutlege, et need, kes kõige rohkem kära teevad, on ainsad selle välja asukad.”
Burke’i tähelepanek ei olnud niivõrd kriitika häälekate inimeste aadressil, kuivõrd hoiatus ülejäänutele, et avaliku arutelu mürataset ei tasu segi ajada ühiskonna tegeliku meeleoluga. Sama oht on olemas ka praeguses Eestis /—/”

Paraku on nii, et need paari sajandi vanused siristajad on vahetanud vaid nime, mitte olekut, nüüd on nad enamasti internetitrollid, kallile isamaale nurjatult kahjulikud.

*

Korrata on täna vaja sedagi, et ükskõik kui palju ordeneid ka iseseisvuse taastamisega tegelnud poliitikutele rinda ei kinnita, on tõsi see, et meie iseseisvuse taastas eesti rahvas. Ilma rahva üksmeeleta, ilma ühise suure sihi tajumiseta ei oleks ükski poliitiline suurstrateeg või rühmitus või institutsioon mitte midagi saavutanud, ei valge, sinise, roosa ega rohelise maailmavaate abil.
Ja tuleb meenutada ka kindral Johan Laidoneri sõnu, raiutud ühele paljudest vanade pargipuude all seisvatest vabadus-monumentidest Eestis: „Inimesed surevad, rahvas ei hävi.”
Me ei taastanud iseseisvuse mitte suure jõu või suure rahaga, mitte eurodirektiivide ega Exeliga, vaid mõistuse ja koostöö abil. Nii omavahelise koostööga kui rahvusvahelisega. Eesti oleviku ja tuleviku jaoks on kõige tähtsamad need kaks alussammast – mõistus ja koostöö. Need peavad olema meie riiklikud tugisambad kõige juures, „…mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!”
Ja ärme seejuures iial unusta, et see kallis isamaa oleme meie ise!

Mõttereisija reisi avarus

Tuhande leheküljega teose puhul on valimiku või kogumiku kompositsioon (režii, arhitektuur, disain) eriti oluline. Sellega on seekord hästi hakkama saadud: autor Alar Karis, koostaja/toimetaja Toomas Mattson ja toimetajad Jane Lepasaar ning Urve Pirso. Sellise mahuga mõtete kogule (NB!, me räägime mõtteloo sarja raamatust!) teeb vormile tähelepanu pööramine teene sisule, nii et tekib mitte üksnes korraldav, stiliseeriv raam, vaid ka usaldatav vundament, millele toetudes sisu efektsemalt esile tõuseb.
Niisiis, eesti mõttekirjanduse verstapost: „Maailm in vitro ja in vivo”.
Ühe vormilis-sisulise võtmekomponendi lisaja on eessõna kirjutanud akadeemik Jaak Aaviksoo:
„Käesolev raamat on toimetatud omamoodi reisikirjaks, mis vahendab ühe uudishimuliku ja teadmisjanuse noore mõtteid läbi kolme aastakümne toiminud kulgemiselt üha suuremate ja vastutust nõudvamate väljakutsete maale.”
Kontinendid ja ookeanid, mida läbitakse/ületatakse, kannavad järgmisi nimetusi, „Teadus ja innovatsioon”, „Haridus ja hariduskorraldus”, „Majandus ja rahandus”, „Saatusest räsitud”, „Kultuur ja eneseteadvus”. Aga reismees uurib põhjalikult ka arhipelaagi „Riik ja riiklus” kuut kõige suuremat saart.
Teame, et inimese igal pikal teekonnal lähevad mõtted ka vanematele ja perekonnale, ka tuttavatele lahkunutele, kellele on järele hüütud, dialoogidele, mida on peetud ja ka tulevikule. Nii ka reisimees Alar Karisel.
Ja lisaks jõuab reis ka hiljuti avastatud alale, mida kutsutakse tehisaruks ja millest alles aja jooksul selgub, kas on see kontinent või saareke, kas on see ookean või laukasoo.

Mõtteviis ja vaimne haare

Kõnelda lühikeses retsensioonis representatiivselt tuhandele leheküljele mahutatud arvamustest, hoiakutest, leidudest, intellektist, intelligentsist ja paljust muust on võimatu. Siin mõned tsitaadid, mis napilt, kuid siiski, aitavad aimata autori vaimsete huvide mitmust ja mõttekäikude avarust.

a)
„Eestil läheb hästi – see on unelaul, mis uinutab, toidab rahuolu ja eneseimetlust.”
”/—/ olen sügavalt veendunud, et andetu teadlane on riigile mitu korda vähem kahjulik kui halb insener. Keskpärane teadlane lahustub maailmateaduses, halb insener teeb kurja kohapeal.”
”Mulle meeldib välja pakutud sõna „ajumajandus” teadmistepõhise majanduse asemel. Pealegi pole teadus ja teadmised sünonüümid.”
„Kohustuslik matemaatika riigieksam ülikooli astujale peaks olema möödapääsmatu. Või oleme sellega lootusetult hiljaks jäänud?”

(Tartu ülikooli rektor Alar Karis 2008. aastal Postimehes)

b)
„Kui hingedel on võime rännata, kas siis ka kehad rändavad? Ja kui kehad rändavad, mis saab siis hingest? Seda igivana küsimust ei esitata siin esimest korda. Moodsas teadusmaailmas näib hingederänne võimalik olevat, kehad või nende osad rändavad niikuinii.”
„Kui keel on ammendamatu vahend eri manipulatsioonides ja võimumängudes, siis tegelikult pakuvad geenimanipulatsioonid tohutult suuremat mänguvälja. Kui kunagi muutub inimese asemel jumal-kuningaks geenimanipulatsioonide abil loodud inimverega helenduv tehissiga, mis saab siis inimesest? Tõdemusest, et oleme jõudnud kultuuri transformatsiooni perioodi, siis enam ei piisa.”

(Eesti Maaülikooli rektor Alar Karis looduse ja teaduse aastaraamatus „Lehed ja tähed” 2006)

c)
„Vaid eesti kirjanduse kaudu sünnib eesti vaim ja mõte, areneb ja säilib meie keel, antakse just meid ümbritsevale nimi, sõnastatakse eestlase sees toimuv, meie lugu. Mitte kusagil mujal see ei sünni ja mitte kellestki teisest kui meist see ei kõnele.”

(president Alar Karise kõne eesti kirjandusepäeva tähistamisel 2023. aastal)

Presidentidele pööratakse nende ametiajal paratamatult erilist tähelepanu, nad on pidevalt nii mikroskoobi kui teleskoobi fookuses. On meeldiv nentida, et kõnealuste kontinentide-ookeanide puhul, mille nimetused peegeldavad teose temaatilist mitmekülgsust, on autor jäänud riigipeana truuks neile aladele, millega ta on varem tegelenud, ta on võtnud sõna avaralt, mitte vaid riigi ja riikluse asjus, seda peegeldab see raamat selgelt. Vihjeteks siin mõned mu lemmikpealkirjad neist sfääridest, alustades raamatu avalöögist, koos vastava aastaga:

• Mudelhiired ja superlehmad-lambad (1996)
• Ime häkkimine (2025)
• Prisma pole püramiid (2008)
• Kas lõpp sääsekurnamisele? (2015)
• Kõrgliigasse ei pääse see, kes püüab olla kõiges hea (2026)
• Klaasist lagi ja klaasist aeg (2021)
• Õigus olla vaba vägivallast. (2023)
• Teadlane pole valge kitliga ja kiilakas igav inimene (2008)

TI, AI, GPT jne

Me ju teame, et tehisarule (TA) pühendatud joovastused, ahastused ja muud tunded ning lõplikku kadu kuulutavad või uusi taevaid lubavad analüüsid ringlevad rahvusvahelises vaimu- ja uudiste-eetris.
Hirme tuleb mõista. Inimeste leiutised ei sisalda mitte kunagi lõplikku sõnumit selle kohta, kuidas leiutist kasutama hakatakse. 9/11 näitas võimalust reisilennuki kasutamisest pommina. Ka kirglikke lootusi tuleb mõista, homo sapiens ei saa ju illusioonideta areneda.
TA kasutamine mõttekirjanduslikus teoses, sel määral ja viisil, nagu Alar Karis on teinud, on uudis ja murdepunkt, nii Ilmamaa kirjastuse kui kogu Eesti kirjandusloo jaoks. Raamatu koostaja Toomas Mattsoni selgitusleheküljed, et miks ja kuidas, on tihedad ja annavad nii pluss- kui miinushoiakuga lugejatele piisavaid vastuseid. Lõpp-peatüki „Lisad” mahukaim osa on pealkirjastatud „Tehisaru analüüsid Alar Karise mõttemustrite kohta läbi aegade”. Annab kahtlemata tõuke järgida soovijatele ja inspiratsiooni otsijatele.
Puhtkirjanduslikult: olgu abiliseks TA, TI, AI või midagi muud, jääb masin masinaks, mille toodanguks on kuivad laused, tõusuta, mõõnata, teravuseta, pingeta, puändita jne. Seda nentida on aga hea, sest järeldus kõlab seetõttu nii: loojana on inimene alati igast masinast mõõtmatult üle, nii selles raamatus kui ka üleüldse.

(Postimees, 24. juuli 2026)

*

Mati Unt kirjutas ühes Sirbi veerukirjas viieteistaastasest Joosepist, kes hakkas kord kuumal ja põuasel südasuvel mõtlema sellest, kas ta on piisavalt hea. Ja esitas omale muudkui küsimusi, vastuseisu muidugi leidmata. Nii et võime öelda – Joosep otsis oma väärtust. Muidugi skaalal, mida pole olemas, nagu oleme juba nentinud. Üks Joosepi küsimustest endale oli üldinimlik: „Olen ma parim ja kui ma praegu ei ole parim, kas ma ei võiks siis – teatud soodsatel tingimustel – vähemalt oodatavas tulevikus parim olla?”¹
Unt kirjeldab seejärel Joosepi mentaalseid otsinguid ja küsib retooriliselt: „Aga miks tahtis Joosep olla hea? Või koguni parim?”²
Ja jätkab peagi:
„…tedretähnilist noorukit tõukas alateadlik arengupüüd ja süütu auahnus. Ent samal ajal polnud talle veel päris selge, milles nimelt ta peab parim olema. Iga omadus pole igas kontekstis hea./—/
Võiks olla parim riietuselt, teadmistelt, aususelt, seksis, õilsuses, reivil, pikkuses, isamaalisuses, viisipidamises. Parim rühmas, roodus, rannas, perekonnas. Aga võiks ju ka olla üleüldse parim: the bestman. Võiks ju olla perfect. Täiuslik.
Kui üks mees on päris täiuslik ja kui teine mees on temast vähem täiuslik, kui täiuslik see teine mees siis on? Kui Ants on palju parem sõber kui Peeter, siis pole Peeter järelikult mitte hea, vaid hoopis halb sõber. Jah, headus võib teatud kontekstis tähendada hoopis halba. Kord kuulis Joosep pargis selja taga järgmist õrnahäälset juttu: „Ei tea, kui hea ta on?” – „Oi, ta on vist väga halb.”
Joosep arvas, et räägitakse temast, kusjuures halbus oli asetatud headuse skaalale. Ent tagasi piiludes nägi ta neiukesi, kes olid pargipingil avanud õllepudeli, küllap oma esimese. Õllest käiski jutt. Joosepit ei pannud nad tähelegi.”³

*

Kui hiljuti (inimkonna ajaloo mõõduga mõõtes) astus areenile uus nähtus, tehismõistus, olgu ta initsiaalideks TI või AI või midagi muud, läks lahti uue nähtuse väärtuse võrdlemine inimese väärtusega, kuid mitte filosoofiliselt ega teoloogiliselt, vaid turuväärtust hinnates, nagu seda tehakse sõrmkinnaste, kinnisvara, tapjadroonide ja mistahes muu materiaalse kraami puhul. Mateeriasõgedate absoluutsesse avangardi kuuluv ja AITI-religiooni absolutiseeriv pesapallimütsi-mees Elon sai üksvahe tiibade alla nii palju lisatuult teiselt pesapallimütsi-mehelt Donaldilt, et võttis ette riskantse AITI teemalise vaidluse filmistaari Keanu Reevesiga. Pesapallimüts kaotas TV otse-eetris haledalt, mis teda muidugi ei muutnud.
Kõike, mida AITI saabumisest peale on juba arvatud uuest, uut viisi arenevast maailmast ja inimkonna tehnoloogilisest tulevikust, kus inimesega konkureerib mitte Keegi, vaid Miski, seda ei suuda enam keegi jälgida. See sarnaneb olukorraga seenemetsas, kust mitte keegi ei suuda sügiseti k õ i k i seeni ära korjata.
Aga Eesti kontekstis on olemas näiteks Eesti Teaduste Akadeemia Presidendi Mart Saarma arvamused. Tsiteerin üht esimestest intervjuudest, mida ta pärast ametisse astumist andis Aivar Paule ja mis ilmus Delfis viis päeva pärast ta ametisse astumist – 13.12.2024. Intervjuu pealkiri on: Teaduste akadeemia uus president Mart Saarma: kui Eesti teadlased tehisaju maha magavad, magavad nad maha väga suure asja.
Esiteks, akadeemik on veendunud, et „/—/ tehisintellekt tuleb maailma radikaalselt muutma”. Sellele lausele järgneb pikem vastus, mida tasub mõtlevate inimestel lugeda, ja kui tuumikmõtted meelde ei jää, siis talletada, et hiljem üle lugeda, sest kõik, mis paistab lihtne, ei ole enamasti lihtne.

„See saab olema super asi! Sellest saab Eesti teaduses ja ettevõtluses üks väga tähtis suund. Neurobioloogina tahan rõhutada, et edukas tehisaju arendamine eeldab tihedat koostööd neurobioloogidega. Eesti otsustajad peaksid aru saama, et see on nüüd kristall meie käes. Kui me selle maha magame, magame suure asja maha.
Kui nüüd tulla inimajuga võrdlemise juurde, siis võib öelda, et kõigis sellistes lihtsates ja rutiinsetes tegevustes nagu tootmine toimub täielik revolutsioon, seal asendub inimene väga kiiresti robotitega ja tehisaju on kõige efektiivsem.
Rääkides inimajust, siis on selles 10¹¹ närvirakku, just sama palju, kui on tähti Linnuteel. Iga selline närvirakk teeb vähemalt 1000 sünaptilist kontakti ehk närvirakud teevad ajus 10¹⁴ kontakti – no nii suurt arvutit ei ole keegi suutnud ehitada. Aga küll ühel päeval suudetakse.
Fundamentaalne erinevus on aga selles, et need närvirakkude kontaktid (ehk arvuti kinnijoodetud kontaktid) inimajus muutuvad. Kui ma teie nägu vaatan, siis sünnib minu ajus uus närvirakkude võrgustik. Kui ma teid Tallinna tänaval uuesti kohtan, siis tunnen teid ära, sest sama närvivõrgustik taaskäivitub. Kui ma teid juba kolmandat korda näeksin, siis tunneksin teid ära juba palju kaugemalt, kuna selleks on vaja palju väiksemat signaali. Ja kui ma kohtan teiega koos veel teist inimest, siis sünnib uus närvivõrk, mis osaliselt kattub teiega ja osaliselt on uus.
Kui me tahaksime teha samasugust arvutit, siis peavad selles olema sellised füüsilised kontaktid, mis väljast tuleva informatsiooni puhul joodetakse lahti ja joodetakse uues kombinatsioonis uuesti kinni. Minu teada sellist arvutit veel ei ole. Aga ühel päeval on meil ka selline arvuti. Sel päeval, kui selline arvuti tekib, hakkavad inimaju ja tehisintellekt omavahel võistlema. Praegu tehisajust inimesele keeruliste ülesannete lahendamisel minu arust veel võistlejat ei ole. Mõelge, meil on ajus närvirakkudel 10¹⁴ kontakti, mis muutuvad ajas ja ruumis…
Ja inimajul on veel üks teine omadus. Teiesugusel pikal mehel on mõni neuronite akson, mis signaale lihastesse viib, ligi meeter pikk ja see närviimpulss liigub meetri ulatuses välgukiirusel. Need närvikiud, mis seda keemilist ja elektrilist informatsiooni edastavad, on nii pakitud, et ühte kuupmillimeetrisse mahub mitu kilomeetrit aksonit. Kujutage ette, kui me suudaksime teha sellise kaabli, mis on samasuguse võimega. Kui mõni Eesti firma sellise teeks, siis Nokia oleks selle kõrval nagu hamburgerikiosk!”

Aga TI ja teadvus?” kostab küsimus saalist. Ainus vastus saab minu arvates olla: „Vaata peeglisse ja küsi endalt, kas sel, keda seal näed, on teadvus? TI on ainult peegeldus.”⁴

*

Ju on inimese väärtuse teema Mati Unti vaevanud korduvalt, sest Sirbi veerulugudes, kirjutatud enam-vähem aastatuhande vahetuse ajal, leiab seda mainivaid lehekülgi üksjagu. Lugu pealkirjaga „Tuleviku äkiline lõpp” mõjub täna veel värskemalt kui siis, see on utoopiatest, vaimu allakäigust, inimese ja evolutsiooni suhtest, rikastest ja mitterikastest, ja lõpust, inimesteta maailmast. Ja imelik tunne on lugeda, et 2000. aastal arvestati veel kuue miljardi inimesega. Mati Unt jõuab loos ka otsese küsimuseni: millistest inimestest me üldse räägime? See küsimus on veel teravam täna, uute, aina hübriidsemate sõdade ajal. Veel üks tsitaat temalt, aastast 2000.

„Kuid millised inimesed? Arvatakse, et internetis käib umbes 275 miljonit inimeste kuuest miljardist, kuna aga peaaegu miljard, seega ca 16 protsenti maakera elanikkonnast ei oska sõna computer kirjutada, kuna nad ei tunne tähti. Tuleb arvestada, et vaeste arv üha kasvab. Iga päev sünnib 300000 inimest, kellest ca 230000 jääb moodsale tsivilisatsioonile võõraks ja kaob Manuel Castellsi sõnade järgi „musta auku”. Kogu Aafrikas on vähem telefone kui Manhattanil ja 40 miljonit inimest elab igasuguse sotsiaalkindlustuseta. USA-s ehitatakse kuuldavasti iga nädal (!) üks umbes tuhande kohaga vangla.
Kogu see moodne värk on koondunud käputäie kätte, kes on rahul, et nad on rikkad ja räägivad teistele süütult, et „olge teie ka”. Nemad võivad muidugi luua maailma, kus inimesi ole enam vaja. Kuidas nad küll seda teevad? ”⁵

¹ M. Unt, „Parim”, Sirp, 13. juuni 1997.

² Samas.

³ Samas

⁴Jaak Jõerüüt, suuliselt, AD 2026

⁵ M. Unt, Sirp, 28. aprill 2000

(Ilmunud artiklite kogumikus „Poliitika ja elu perversne suhe”, AD 2026)

„(Tõuseb püsti ja läheb raamaturiiuli juurde.) Kui olen masenduses, mida juhtub sageli, siis tulen siia ja vaatan raamatuid. Nad on minu trööstijad. Alati, kui imestan, et mis asi, pagana pihta, see elu oli, leian siit seletuse. Minu kirjutatud kolmkümmend raamatut ja kõik tõlked. Nelikümmend kaks erinevat keelt, kaasa arvatud inglise keel. Horvaatia, ukraina, norra, telugu…vene? Oh jaa, muidugi samizdat. Loomulikult, „Darkness at Noon” on mu kõige populaarsem raamat Venemaal. Nähtavasti oli mul midagi öelda. Selles pidi siiski mingi iva olema. Intervjueerija: Mis paneb teid kahtlema, kas selles oli iva?
Koestler: Kui kirjanik minetab kahtlused, siis on tal kriips peal.
Intervjueerija: Kas tuleb mingi punkt, kus inimene peab lõpetama kahtlemise?
Koestler: Jah, surm. Aga mitte enne seda. Kui kirjanik kaotab ebakindlustunde, kaotab ta alandlikkuse – siis on tal kriips peal. Ta hakkab vahetpidamata kirjutama üht ja sedasama raamatut nagu idioot.”

Teksti alustamist kellegi teise tsitaadiga võib kvalifitseerida agressiivseks intertekstuaalsuseks. Vikipeedia ehk vastutusvaba entsüklopeedia, mis ajab siiski mõne asja ära, ütleb praegu nii:

„Intertekstuaalsus tähistab ühe teksti tähenduse kujundamist teis(t)e teksti(de) poolt. Intertekstuaalsuse hulka kuuluvad näiteks vihjamine, tsiteerimine, plagieerimine, tõlge, pastišš ja parodeerimine. Pärast seda kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud.”

Lisan, et sageli esineb ka IT juhtumeid nagu vigane plagieerimine, mis tuleneb kirjaoskamatusest, ja esineb ka võltsvihjamist, kus näiteks Anton Suurkasele omistatakse Anton Hansen Tammsaare mõtteid või vastupidi, selle nähtuse põhjus on ilmselt salapärane vaimne kõikumine.
Üht IT alaliiki alaliiki võib nimetada allaheitlikuks plagieerimiseks.
Nii erinevad kui kõnesolev klassikaline IT ja uus IT (infotehnoloogia valdkond) ka pole, on nad selle alaliigi puhul siiski üllatavalt samastunud. Uue puhul plagieeritakse trafaretseid tekste, automaatselt, masinlikult. Nett on neid täis ja kõigil literaatidel, kes on uue IT mõju alla sattunud, eriti neil, kelle elu möödub sotsiaalmeedias, on igapäevased trafaretiannused suured, need rändavad nagu kontraband romaanidesse, novellidesse, esseedesse, näidenditesse ja isegi luuletustesse.
Klassikalise IT puhul on allaheitlik automaatne plagieerimine aga veider ja paradoksaalne, sest see on miinusmärgiga, mis tähendab, et litaraatidel jääb midagi totaalselt puudu juba teose idee, süžee või kompositsiooni tasandil, sest lugemus on lootusetult puudulik. Kui tekstikogemus on napp ja ühekülgne (nagu ta paistab ikka enam olevat nii meil kui mujal), piiratud kas žanriliselt, keeleliselt või ajastuliselt, rääkimata mahust, siis see mõjutab nn oma toodangut salalikult.
Üks levinud näide on inimeste kujutamine niisuguses proosakirjanduses, kus esinevad vaid kriipsujukude ja kriipsumannide nimed, kuid inimesi ei ole, neid nähtavaid, tajutavaid, aistitavaid inimesi, oma iseloomu, välimuse, huvide ja mõtteviisiga. Pole isiksusi, mõtlevaid, valivad ja tegutsevad tegelasi, selle asemel esindavad kriipsolendid võltside sõnade taustal üksnes autorit ja tema sotsiaalseid konstruktsioone.
Eestis muudkui korrutatakse, et meil on ikka rohkem kirjutajaid ja vähem lugejaid, kuid ma ei sihi selles suunas. Ma räägin tendentsist, et maailma kultuuride- ja keelteruumis on märgata, kuidas literaadid toodavad ikka enam ja enam raamatute asemel kaupa nagu jalatseid, mis erinevad vaid kingapaelte värvi poolest.
Selle loo kontekstis tuleb öelda, et klassikaline IT neisse ei puutu, sest nende lugemus on väga piiratud ja nad ei aima, et seda paljastab isegi põgus pilguheit nende teostesse.
„Eesti Keele Seletav Sõnaraamat” (2009) selgitab IT tähendust teistsuguse hoiaku ja sõnastusega kui Vikipeedia. Intertekstuaalsus on:

„…semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste kandumisega ühest tekstist teise, väljendades kirjandusteose eriomast seotust teiste teoste ja tekstidega.”

Ja nii on märkmeid vana klassikalise IT teemal loomulik lõpetada tsitaadiga, mis peegeldab semiootilist mõtlemist. Praegu, aastal, mille märk on eesti raamat 500, on hea ja vajalik korduvalt meenutada seda, mida ütles president Lennart Meri eesti raamatu aasta avamisel 22. aprillil 2000 Eesti Televisioonis.

„… me kõik oleme eesti raamatu lapsed. Eesti raamat sündis 1525. Poleks ta sündinud ja läbi sajandite vaevaliselt jõudu kogunud, oleksime täna sakslased või rootslased või venelased, ja maailm ise oleks meie võrra vaesem. Niisiis, raamatuaasta on kõigepealt meie ühine sünnipäev. Raamat on meie ema ja isa – ka nendele vähestele, kes raamatut võõristavad või raamatut ei ole kunagi kätte võtnudki.
[—]
Miks on raamat nii vägev ja armas? Ma arvan, sellepärast et raamatul on alati kaks loojat: kirjanik, kellest raamat sünnib, ja lugeja, kes raamatu najal sünnitab oma maailma, oma maastikud, oma tegelased, kellele ta kingib oma armastuse või keda ta endast eemale tõrjub. Nii valmib raamat lõplikult alles lugejas ja raamat on ka tema kujutlusvõime vili. See salapärane oskus kujutleda, uudishimu tunda, raamatule küsimusi esitada ja vastuseid kuulda, ehk lühidalt – raamatuga kahekõnet pidada –, ei tule iseenesest. Seda tuleb õpetada ja õppida. Ma kasutangi raamatuaasta avamist selleks, et paluda lapsevanemaid: leidke õhtuti kümme minutit aega ja lugege omaenda lapsepõlve lemmikraamatust oma lapsele ja oma häälega ette seda, mis kunagi ammu teile endile meeldis. Ärge pange tähele neid valeprohveteid, kelle arvates teie lapsepõlve muinasjutud pole enam moes. Vahetegemine hea ja halva vahel pole moeasi. Mina igatahes oleksin õnnelik ja teile kõigile tänulik, kui raamatuaasta kinnistaks raamatuvajadust ennekõike laste hulgas, kelle õlgadele jääb ju 500-aastase eesti raamatu peo pidamine.
[—]
Iga inimene on raamat, aga mõni raamat võib ka rahvas olla!”

Postskriptum. Nagu eeldame, vallutab TI varsti uue IT, kuid see on siis juba järgmine teema. Milline suhe tekib lõpuks TI ja vana IT vahele, see on ülejärgmine teema.

(Looming nr 3, 2025)