(Kõne, mis sai peetud (lühendatult) konverentsil „Parlament kui riikliku iseseisvuse taastaja ja hoidja”, 19.augustil 2026, Tallinnas)
Jaan Krossi romaanis „Vastutuulelaev” on peategelaseks üks Naissaare nupumees, Bernhard Schmidt, kes juba poisikesena taipas, et loogika ja arvutuste abil on võimalik ehitada veesõiduk, mis saab oma edasiliikumise jõu vastu puhuvast tuulest. Ma ei tea, kas vastutuule laeva kujundina on kunagi võrdsustatud Eestiga, mis ongi üks alatasa vastutuuli taluv ja kogunisti ära kasutav sõiduk, mis nimelt nii liigub läbi sajandite ikka edasi.
Ja siia sobib tsitaat ühelt teiselt sõnaseadjalt:
„…mu kohustus on maailmale tõestada, et Euroopa säilib üksnes tingimusel, kui säilib Eesti ja tema Balti sõsarate iseseisvus.”
Nii ütles Lennart Meri presidendina Tartu Ülikooli aulas 1996. aastal, viis aastat pärast iseseisvuse taastamist, kui välisriikide parandamata kaartidel oli Eesti veel märgitud kadunud soveti-impeeriumi osaks. Kaardid on parandatud, aga Lennarti jõulised sõnad on püsivalt aktuaalsed, ka praegu, Venemaa algatatud kuritegeliku sõja kolmeteistkümnendal aastal.
*
Meilt, kes me 20. augustil 1991 hääletasime üleminekuaja parlamendis oma kalli isamaa taastamise otsuse poolt, küsitakse ikka veel, mida te siis tahtsite? Vastus on lühike: vabadust.
Endiselt küsitakse sedagi, kas tänane Eesti vastab iseseisvuse taastajate kunagistele ettekujutusele. Kindlasti mitte! Kuid mitte seepärast, et meie unistuste peal oleks jalgadega trambitud, vaid vastupidi. Kolmandik sajandit tagasi ei targutanud Toompea parlamendisaalis istujad, millal täpselt peame saama Euroopa Liidu või NATO liikmeks koos kõige sellest tulenevaga ega sellest, millal hakkama kasutama ID kaarti ega sellest, kas AI toob meile paradiisi või põrgu. Meie lootus oli üldisem ja aeg oli teine. Oli unistusi, illusioone ja ebaõnnestumishirme, aga enamasti ei lange need üksüheselt kokku tänase reaalsusega. Liiati – täna peab mõistma, et aja tempo aina suureneb ja miinus-üllatused ei lakka meie ellu saabumast.
Demokraatia!? Vabandust, kuid see, mida praegu pakutakse nii kallil isamaal kui mujal, sarnaneb põlisele demos kratos’ele samapalju kui puupulk suitsuvorstile. Ühepäevapoliitikute loosung on teatavasti „pärast meid tulgu või veeuputus…”. Võimu teostajad pakuvad kõikjal ka alternatiivi, mis on sama ohtlik tegutsemisvalem: „veeuputus oli enne meid, ja meist algab maailma loomine…”
Üleminekuaja Ülemnõukogus, mis polnud nii laitmatult legitiimne parlament, et saada kõigi juuraprofessorite silmarõõmuks, parlamendis, kus istusid poliitikadiletandid, tehti ometi kaks ja pool aastat suurpoliitikat, mindi täispanga peale ja viidi oma nahk turule, sest küsimus oli eesti rahva elus või surmas. Poliitbroilerid, Brüsseli istekohtade täitmine, katuserahad jms oli tulevikumuusika, meie kõrvad seda ei kuulnud.. Olukord oli maailma mastaabis pretsedenditu, sest mitte kuskil polnud varem üritatud vabastada sõjaväeta väikeriik globaalse agressori, tuumariigist okupandi käest pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni. Mõned meist lähenesid asjale tehase juhtimise stiilis, mõned kolhoosi juhtimise meetoditega, mõned nõudsid steriilset juriidilist puhtust, mõned segasid oma poliitvaated kokteiliks, lisades tujusid ja tundeid. Kindlat vabaduseni jõudmise valemit ei olnud, kuid Eesti lihtsalt tuli elustada, toibutada ja välkkiirelt oma jalal rännakule saata, oma raha taskus.
Suurim erinevus toonasest ajast, toonasest rahvusvahelisest taustast on muidugi venelaste käima lükatud sõda Ukrainas; selle vari katab nüüd kõik muu. Käimasoleva suursõja anatoomia ja sõjatulemustega seotud tulevik on täna paratamatu kaaslane paljude teemade puhul, mida analüütikud üles võtavad.
Ajakirja Akadeemia tänavuses juulinumbris ilmus ajaloolase Eero Medijaineni artikkel „USA tunnustus nõukogude režiimile”, vajalik igale lugejale, kes soovib hoida maailma praegust käekäiku jälgides pilgu terava, mitte unustades mineviku keerdkäike. Tsiteerin selle loo sügava alltekstiga lõpulauseid; mõelge kaasa, ja lugege algusest peale ise.
„Ameerika välisteenistus päästis oma maine üle noatera./—/ Nõukogude agentide panus annekteerimise tunnustamise saamiseks jäi tagasihoidlikuks. Hoopis ohtlikumad olid ja on mõtteviisid, mis ikka ja jälle püüavad ellu viia uusi tehinguid impeeriumide vahel.”
Kallile isamaale on lausa hädavajalik ajaloolise mineviku adekvaatne tajumine!
*
Kas me mõtlesime siis sellistest tänastest kuumadest teemadest nagu põgenikud ja solidaarsus? Jah. Me mõtlesime väliseestlastest, kunagistest sõjapõgenikest ja nende järglastest, sellest, kuidas neid tagasi kutsuda, kuidas neid kodumaa poliitikasse, majandusse, igapäevaellu kaasa tõmmata. Osaliselt see õnnestus, osaliselt mitte. Oli neidki, kes kartsid Kanadast või Rootsist saabuvate kaasmaalaste konkurentsi ja üritasid püstitada nende teele seaduslikke tõkkeid.
Solidaarsus on üks lobisemisfestivalide lemmikteemadest. Eraldagem hetkesolidaarsus põhimõttelisest! Esimese näiteks sobib Berliinis kohatud proua, kes tänavakerjusele poetas mütsi sisse münte ja noomis, et too selle eest nimelt saia ostaks. See oli tema solidaarse armulikkuse mõõdupuu.
Miljonid majanduspõgenikud, olgu nad moslemid või mittemoslemid, kuidas nendega solidaarne olla, trafaretne küsimus, eksole? Aga milline on m e i e eluküsimus siin kallil isamaal? Meie elu- ja tulevikuküsimus on ju see, kas kõikidele eestlastele on olemas väärikas koht Eestis, kuid mitte see, kas kõik erinevate eesmärkidega põgenikud saavad omale sooja Euroopa-pesa.
Meie isamaa on maa, mitte linn. Ja sellega tuleb kõikjal arvestada. Transport, kool, arstiabi, pood, apteek, elekter, internet, jne. Töö ja palk loomulikult. Me ei aimanud toona, et sellest peab nüüd kõva häälega rääkima ja rääkima… Maainimeste ja linnainimeste eristamine ja vastandamine on käpardpoliitikute teene ja teema. Terve Eesti elab õnnelikult edasi ainult siis, kui maal elatakse õnnelikult. Elusas looduses, suurtes laantes, munamägedel, pankrannikul, merelaidudel, Eesti hiiekohtades, pühades allikates, terves meie maas on tallel meie tõeline jõud.
*
Kolmandik sajandit iseseisvuse taastamisest on möödunud ja eks igaühel ole enda arvates selge ettekujutus iseseisvuse konstruktsioonist, mõeldes riigist, millel on piir, põhiseadus, parlament, valitsus ja muud atribuudid.
Aga see kõik ei kindlusta veel vaimset iseseisvust.
Elu üks paradoks on, et riiklik iseseisvus ei garanteeri vaimset, ehkki rahva vaimne sõltumatus võib teatud aja mingil määral eksisteerida ka ilma riiklikuta.
Nüüd, kui Eesti riik on end vabade ja demokraatlikkude riikide partnerina kindlustanud paremini kui kunagi varem ajaloos, on meil vaja f o k u s e e r u d a vaimse iseseisvuse probleemidele.
Üks paljudest võimalikest tsitaatidest:
„Rindermann ja Thompson tulevad 90 maa andmete läbitöötamise kaudu järeldusele – nagu ka paljud teised enne neid – et kognitiivne kompetents mõjub positiivselt heaolule.
Mitmekordselt tähtsam on aga kognitiivse eliidi vaimne tase. Kognitiivse eliidi vaimsel tasemel on positiivne mõju riiklikule seadusandlusele ja riiklikele institutsioonidele nagu ka majandusliku vabaduse astmele. Kognitiivse eliidi vaimne tase mõjutab kaudselt heaolu.” (Thilo Sarrazin, „Wunschdenken”, München, 2016)
*
Maailmakülas levinud terminit „hübriidprobleemid” siis kuigivõrd ei kasutatud. Nendega silmitsi seismine on nüüd igapäevane reaalsus. Eestile esitatakse üha rohkem hübriidseid väljakutseid, mis võivad puudutada ka Eesti eksistentsi aluseid. Kuidas jaksame sellele strateegiliselt vastu panna, nii rahvana kui riigina?
Minu vastus on pidevalt üks ja sama.
Kalli isamaa jaoks on kestmise vundamendiks ja ka vundamendikivide sideaineks kultuur. Selles kontekstis sisaldab kultuur nelja mahukat komponenti – teaduslooming, kunstilooming, haridus ja emakeel. Nende nelja komponendi pidev riiklik toetamine, rahastamine ja kasutamine on ainuke retsept, mis aitab kas juba tõrjuda või vähemalt välja põdeda meid ründavate hübriidsete epideemiate viiruseid.
Kujundlikult: ilma sellise vundamendi eest pidevat prioriteetset hoolt kandmata hakkavad kõikuma riigi majandusehituse seinad, vajuvad mutta riigikaitse roomikud ja saapad, kuivavad rahva elujõu jõed ning varisevad tolmuks eneseusu kantsid. Sellise vundamendi kindlustamisega aga on võimalik Eestile tagada tulevik.
Jah, ka mina rõhun sedakaudu vaimse iseseisvuse peale, Jakob Hurda peale, kui soovite.
*
Paljudest viimastel kuudel loetud arvamusavaldustest leiab õnneks ikka veel rahuldaval määral sõnastusmeistrite aktuaalseid lauseid. Jah, Jaan Kross ja Lennart Meri ja enamik nende põlvkondlastest on lahkunud, kuid häid sõnastajaid on meil endiselt, olgem tähelepanelikud ja tänulikud!
Lisan eelpool tsiteeritud professor Eero Medijaisele siia veel kaks autorit, mõlemad sõnastavad olulistest vaatenurkadest meie praegust ühiskonda ja meie ühiselu.
Esmalt Hasso Krull, kelle arvamusloo „Sirbi” 24. juuli numbris avab terav lause: „Tahetakse küll võrdsust, aga mitte nõnda, et tõustaks kõrgemale – vastupidi, kõik parem ja kõrgem tuleb kiskuda alla, armetusse.”
Ja noppeid tekstist.
„Salavimm on nihilismi mootor. See on keerukas aktiivne pundar, mis koosneb allasurutud vihast, raevust ja nördimusest.”
„Hussoni meelest on internetis möllav troll tänapäeva salavimma kehastus, uue inimkonna metonüümia.”
(Valentin Husson on prantsuse filosoof.)
„…/troll, digitaalse inimese koondkuju. Tema maailm on aukudeta, ilma tajutava horisondita. Tühiku, prao, lünga puudumine tekitab ängi ja soosib polariseerumist. Vähegi inimlik teine saab olla ainult liitlane või vastane. Polariseerumine tungib isegi sugupooltevahelistesse suhetesse. „neofeminism on vasakäärmuslik trolling, maskulism paremäärmuslik trolling,” nendib Husson nukralt.”
Ja Ardo Hansson, endine Eesti Panga president, praegu peaministri majandusnõunik, mees, kes oli ka 35 aastat tagasi aktiivselt tegev Eesti iseseisvuse taastamisega, kirjutab arvamusloos, mis avaldati juuli keskel ERRi portaalis, ja mille pealkiri on „Rohutirtsude lakkamatu sirin ja vaikiv enamus”, sellest, mida ütles paarsada aastat tagasi anglo-iiri riigimees ja filosoof Edmund Burke, kirjeldades nähtust, mis tema hinnangul moonutas toonast inglise poliitilist debatti. Burke leidis, et Londonis võis siis kergesti jääda mulje, et revolutsioonilised ideed on vallutanud kogu ühiskonna, aga et see mulje oli petlik.
„Kõige valjemad hääled ei esindanud tingimata enamust, neid oli lihtsalt kõige rohkem kuulda. Seda mõtet väljendas ta kujundiga, mis on jäänud poliitilise mõtte ajalukku:
„Kui pool tosinat rohutirtsu sõnajala all lakkamatult siristab ja nende hääl kostab üle kogu välja, samal ajal kui tuhanded tamme varjus rahulikult mäletsevad veised vaikivad, siis ärge kujutlege, et need, kes kõige rohkem kära teevad, on ainsad selle välja asukad.”
Burke’i tähelepanek ei olnud niivõrd kriitika häälekate inimeste aadressil, kuivõrd hoiatus ülejäänutele, et avaliku arutelu mürataset ei tasu segi ajada ühiskonna tegeliku meeleoluga. Sama oht on olemas ka praeguses Eestis /—/”
Paraku on nii, et need paari sajandi vanused siristajad on vahetanud vaid nime, mitte olekut, nüüd on nad enamasti internetitrollid, kallile isamaale nurjatult kahjulikud.
*
Korrata on täna vaja sedagi, et ükskõik kui palju ordeneid ka iseseisvuse taastamisega tegelnud poliitikutele rinda ei kinnita, on tõsi see, et meie iseseisvuse taastas eesti rahvas. Ilma rahva üksmeeleta, ilma ühise suure sihi tajumiseta ei oleks ükski poliitiline suurstrateeg või rühmitus või institutsioon mitte midagi saavutanud, ei valge, sinise, roosa ega rohelise maailmavaate abil.
Ja tuleb meenutada ka kindral Johan Laidoneri sõnu, raiutud ühele paljudest vanade pargipuude all seisvatest vabadus-monumentidest Eestis: „Inimesed surevad, rahvas ei hävi.”
Me ei taastanud iseseisvuse mitte suure jõu või suure rahaga, mitte eurodirektiivide ega Exeliga, vaid mõistuse ja koostöö abil. Nii omavahelise koostööga kui rahvusvahelisega. Eesti oleviku ja tuleviku jaoks on kõige tähtsamad need kaks alussammast – mõistus ja koostöö. Need peavad olema meie riiklikud tugisambad kõige juures, „…mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!”
Ja ärme seejuures iial unusta, et see kallis isamaa oleme meie ise!