Kui inimene hakkab inimese väärtustest rääkima, siis ta ei mõtle, kas ta räägib millestki, mida koju seinale käsulaudadeks kinnitada, et tunda end kui üks vanaaja munk, või räägib ta hoopis sellest, millistena tahab ta näha teisi inimesi, keda on tema meelest vaja ümber kasvatada. Kuid igatahes on pea iga inimene veendunud, et tegeleb teemaga, mis õilistab tegelejat.
Aga räägi palju räägid või kuula palju kuulad, inimese väärtust sõnad kinni ei püüa. Ühed arvavad, et väärtuse mõõt kõigub samamoodi nagu kullal, turukursina. Teised arvavad, et see jutt olgu romantiline ja klassikaline, nii et õnn, armastus ja tervis olgu väärtuse mõõdupuu igavesti. Kolmandad mõtlevad inimese väärtusest kui millestki unikaalsest ja sõnastamatut, mida üksnes tema esindab.
Inimese väärtus (aga tõesti, kelle ees, kelle jaoks?) on igavene mõistatus ja kui me selle lahendaks, siis oleks justkui lahendatud kõikide inimeste probleemid maa peal.
Aga midagi on ometi selge: inimesed igatsevad, ka arutu meeletusega vahel, oma igapäevasesse ellu midagi, mis seda lõpmatut argist elu kuidagi õigustaks, heal juhul ka õilistaks. Isegi mitte üks kaabakas pole oma südames nii tuim, et temagi salaja ei kahtleks, et kusagil on veel midagi, millele ei oska nime panna, aga mida tahaks kätte saada, kuidas tahes. Peibutusele alludes hakatakse teesklema, võluma, veiderdama, sahkerdama, liiderdama, varastama ja tapma, lootes esimesena tabada seni tabamatut ja leida üles inimese väärtuse kaalumise kaal, sest, kurat võtaks, see peab kusagil olema!
Ole sa mõrtsukas või õilishing, jõuad varem või hiljem selleni, et märkad ootamatult: kõige suurem mõistatus on inimene ise, mitte tema väärtus, see püüdmatu abstraktsioon, mille keegi olevat vist kunagi kusagil avastanud ja tuvastanud. Ja vihastad, mõistes, et kuni pole lahendatud inimese olemuse mõistatus, pole lootust inimese väärtust hindama hakata.
Nii et tuleks pöörduda tagasi algusesse, nagu on kombeks öelda, aga kus ometi see algus peitub?
Anne Fried, intelligentne juudi vanadaam, sündinud 1903. aastal Viinis, Austria-Ungari impeeriumis, ja surnud kahekümnenda sajandi lõpul Soome Vabariigis, tuletas mulle kunagi meelde üht kainet elutõde: vaata teraselt ringi ja lõpuks sa näed, et kõik asjad maa peal on tehtud maapinna ainest.
Nii säravalt lihtne kokkuvõte võtab tummaks.
Kuid niipea, kui poliitikaks läheb, kas koduselt lihtkohtlaseks või ebamääraseks „euroväärtuste poliitikaks”, taganeb inimeste mõtetest lihtsuse ilu ja lausete ahelreaktsioonidest kaob viimne elegantsiterake. Siis hakatakse tuimaks taotud värdkeeles üritama defineerida kõigile kohustuslikke väärtusruume, tavaruume ja komberuume, mille abil inimesi pigem alaväärtustada kui väärtustada.
Anne Fried paljastas maiste asjade väärtusemõõdu üheainsa fraasiga.
Pole kuulda olnud, et inimeste ühisnimetaja otsimisel oleks vaieldamatu tõe leidmiseni vähemalt valgusaasta kaugusele jõutud.
*
Mati Unt kirjutas ühes Sirbi veerukirjas viieteistaastasest Joosepist, kes hakkas kord kuumal ja põuasel südasuvel mõtlema sellest, kas ta on piisavalt hea. Ja esitas omale muudkui küsimusi, vastuseisu muidugi leidmata. Nii et võime öelda – Joosep otsis oma väärtust. Muidugi skaalal, mida pole olemas, nagu oleme juba nentinud. Üks Joosepi küsimustest endale oli üldinimlik: „Olen ma parim ja kui ma praegu ei ole parim, kas ma ei võiks siis – teatud soodsatel tingimustel – vähemalt oodatavas tulevikus parim olla?”1
Unt kirjeldab seejärel Joosepi mentaalseid otsinguid ja küsib retooriliselt: „Aga miks tahtis Joosep olla hea? Või koguni parim?”2
Ja jätkab peagi:
„…tedretähnilist noorukit tõukas alateadlik arengupüüd ja süütu auahnus. Ent samal ajal polnud talle veel päris selge, milles nimelt ta peab parim olema. Iga omadus pole igas kontekstis hea./—/
Võiks olla parim riietuselt, teadmistelt, aususelt, seksis, õilsuses, reivil, pikkuses, isamaalisuses, viisipidamises. Parim rühmas, roodus, rannas, perekonnas. Aga võiks ju ka olla üleüldse parim: the bestman. Võiks ju olla perfect. Täiuslik.
Kui üks mees on päris täiuslik ja kui teine mees on temast vähem täiuslik, kui täiuslik see teine mees siis on? Kui Ants on palju parem sõber kui Peeter, siis pole Peeter järelikult mitte hea, vaid hoopis halb sõber. Jah, headus võib teatud kontekstis tähendada hoopis halba. Kord kuulis Joosep pargis selja taga järgmist õrnahäälset juttu: „Ei tea, kui hea ta on?” – „Oi, ta on vist väga halb.”
Joosep arvas, et räägitakse temast, kusjuures halbus oli asetatud headuse skaalale. Ent tagasi piiludes nägi ta neiukesi, kes olid pargipingil avanud õllepudeli, küllap oma esimese. Õllest käiski jutt. Joosepit ei pannud nad tähelegi.”3
*
Kui hiljuti (inimkonna ajaloo mõõduga mõõtes) astus areenile uus nähtus, tehismõistus, olgu ta initsiaalideks TI või AI või midagi muud, läks lahti uue nähtuse väärtuse võrdlemine inimese väärtusega, kuid mitte filosoofiliselt ega teoloogiliselt, vaid turuväärtust hinnates, nagu seda tehakse sõrmkinnaste, kinnisvara, tapjadroonide ja mistahes muu materiaalse kraami puhul. Mateeriasõgedate absoluutsesse avangardi kuuluv ja AITI-religiooni absolutiseeriv pesapallimütsi-mees Elon sai üksvahe tiibade alla nii palju lisatuult teiselt pesapallimütsi-mehelt Donaldilt, et võttis ette riskantse AITI teemalise vaidluse filmistaari Keanu Reevesiga. Pesapallimüts kaotas TV otse-eetris haledalt, mis teda muidugi ei muutnud.
Kõike, mida AITI saabumisest peale on juba arvatud uuest, uut viisi arenevast maailmast ja inimkonna tehnoloogilisest tulevikust, kus inimesega konkureerib mitte Keegi, vaid Miski, seda ei suuda enam keegi jälgida. See sarnaneb olukorraga seenemetsas, kust mitte keegi ei suuda sügiseti k õ i k i seeni ära korjata.
Aga Eesti kontekstis on olemas näiteks Eesti Teaduste Akadeemia Presidendi Mart Saarma arvamused. Tsiteerin üht esimestest intervjuudest, mida ta pärast ametisse astumist andis Aivar Paule ja mis ilmus Delfis viis päeva pärast ta ametisse astumist – 13.12.2024. Intervjuu pealkiri on: Teaduste akadeemia uus president Mart Saarma: kui Eesti teadlased tehisaju maha magavad, magavad nad maha väga suure asja.
Esiteks, akadeemik on veendunud, et „/—/ tehisintellekt tuleb maailma radikaalselt muutma”. Sellele lausele järgneb pikem vastus, mida tasub mõtlevate inimestel lugeda, ja kui tuumikmõtted meelde ei jää, siis talletada, et hiljem üle lugeda, sest kõik, mis paistab lihtne, ei ole enamasti lihtne.
„See saab olema super asi! Sellest saab Eesti teaduses ja ettevõtluses üks väga tähtis suund. Neurobioloogina tahan rõhutada, et edukas tehisaju arendamine eeldab tihedat koostööd neurobioloogidega. Eesti otsustajad peaksid aru saama, et see on nüüd kristall meie käes. Kui me selle maha magame, magame suure asja maha.
Kui nüüd tulla inimajuga võrdlemise juurde, siis võib öelda, et kõigis sellistes lihtsates ja rutiinsetes tegevustes nagu tootmine toimub täielik revolutsioon, seal asendub inimene väga kiiresti robotitega ja tehisaju on kõige efektiivsem.
Rääkides inimajust, siis on selles 1011 närvirakku, just sama palju, kui on tähti Linnuteel. Iga selline närvirakk teeb vähemalt 1000 sünaptilist kontakti ehk närvirakud teevad ajus 1014 kontakti – no nii suurt arvutit ei ole keegi suutnud ehitada. Aga küll ühel päeval suudetakse.
Fundamentaalne erinevus on aga selles, et need närvirakkude kontaktid (ehk arvuti kinnijoodetud kontaktid) inimajus muutuvad. Kui ma teie nägu vaatan, siis sünnib minu ajus uus närvirakkude võrgustik. Kui ma teid Tallinna tänaval uuesti kohtan, siis tunnen teid ära, sest sama närvivõrgustik taaskäivitub. Kui ma teid juba kolmandat korda näeksin, siis tunneksin teid ära juba palju kaugemalt, kuna selleks on vaja palju väiksemat signaali. Ja kui ma kohtan teiega koos veel teist inimest, siis sünnib uus närvivõrk, mis osaliselt kattub teiega ja osaliselt on uus.
Kui me tahaksime teha samasugust arvutit, siis peavad selles olema sellised füüsilised kontaktid, mis väljast tuleva informatsiooni puhul joodetakse lahti ja joodetakse uues kombinatsioonis uuesti kinni. Minu teada sellist arvutit veel ei ole. Aga ühel päeval on meil ka selline arvuti. Sel päeval, kui selline arvuti tekib, hakkavad inimaju ja tehisintellekt omavahel võistlema. Praegu tehisajust inimesele keeruliste ülesannete lahendamisel minu arust veel võistlejat ei ole. Mõelge, meil on ajus närvirakkudel 1014 kontakti, mis muutuvad ajas ja ruumis…
Ja inimajul on veel üks teine omadus. Teiesugusel pikal mehel on mõni neuronite akson, mis signaale lihastesse viib, ligi meeter pikk ja see närviimpulss liigub meetri ulatuses välgukiirusel. Need närvikiud, mis seda keemilist ja elektrilist informatsiooni edastavad, on nii pakitud, et ühte kuupmillimeetrisse mahub mitu kilomeetrit aksonit. Kujutage ette, kui me suudaksime teha sellise kaabli, mis on samasuguse võimega. Kui mõni Eesti firma sellise teeks, siis Nokia oleks selle kõrval nagu hamburgerikiosk!”
Aga TI ja teadvus?” kostab küsimus saalist. Ainus vastus saab minu arvates olla: „Vaata peeglisse ja küsi endalt, kas sel, keda seal näed, on teadvus? TI on ainult peegeldus.”4
*
Ju on inimese väärtuse teema Mati Unti vaevanud korduvalt, sest Sirbi veerulugudes, kirjutatud enam-vähem aastatuhande vahetuse ajal, leiab seda mainivaid lehekülgi üksjagu. Lugu pealkirjaga „Tuleviku äkiline lõpp” mõjub täna veel värskemalt kui siis, see on utoopiatest, vaimu allakäigust, inimese ja evolutsiooni suhtest, rikastest ja mitterikastest, ja lõpust, inimesteta maailmast. Ja imelik tunne on lugeda, et 2000. aastal arvestati veel kuue miljardi inimesega. Mati Unt jõuab loos ka otsese küsimuseni: millistest inimestest me üldse räägime? See küsimus on veel teravam täna, uute, aina hübriidsemate sõdade ajal. Veel üks tsitaat temalt, aastast 2000.
„Kuid millised inimesed? Arvatakse, et internetis käib umbes 275 miljonit inimeste kuuest miljardist, kuna aga peaaegu miljard, seega ca 16 protsenti maakera elanikkonnast ei oska sõna computer kirjutada, kuna nad ei tunne tähti. Tuleb arvestada, et vaeste arv üha kasvab. Iga päev sünnib 300000 inimest, kellest ca 230000 jääb moodsale tsivilisatsioonile võõraks ja kaob Manuel Castellsi sõnade järgi „musta auku”. Kogu Aafrikas on vähem telefone kui Manhattanil ja 40 miljonit inimest elab igasuguse sotsiaalkindlustuseta. USA-s ehitatakse kuuldavasti iga nädal (!) üks umbes tuhande kohaga vangla.
Kogu see moodne värk on koondunud käputäie kätte, kes on rahul, et nad on rikkad ja räägivad teistele süütult, et „olge teie ka”. Nemad võivad muidugi luua maailma, kus inimesi ole enam vaja. Kuidas nad küll seda teevad? ”5
1 M. Unt, „Parim”, Sirp, 13. juuni 1997.
2 Samas.
3 Samas
4Jaak Jõerüüt, suuliselt, AD 2026
5 M. Unt, Sirp, 28. aprill 2000
(Ilmunud artiklite kogumikus „Poliitika ja elu perversne suhe”, AD 2026)