Ma ei taha öelda „minu Euroopa”, ütlen: Euroopa, kus ma elan.
Euroopa, mida ma tajun, see vana ilus ajaloo- ja kultuurihäll, on aina rohkem täis ahnust, juhmi materialismi, kalki orjapidaja-hoiakut, bürokraatiat, harimatust ja infantiilset ülbust, täis koormat, mis kisub kindlalt põhja.
Õnneks on Euroopas olemas romaanikirjanik Michel Houellebecq, kes ei väsi salvamast: „…elutingimuste paranemine käib sageli käsikäes elumõtte hägustumisega…” („Häving”, 2022). Just siin tuleb rõhutada, et ka Eesti asub Euroopas
Mida arvata sellisest Euroopast, kes liidu aluslepingus isegi ei nimeta oma ajaloolist peajuurt, kristlust? Mida arvata sellisest Euroopast, kes kolmveerand sajandit tagasi otsustas, et ookeanitagune Onu Sam kaitseb uinujaid igavesti ja uinuski sulepatjadel? O sancta simplicitas! Rahvasuu ütleb, et pill tuleb pika ilu ja lühikese mälu peale. Ja tuligi, liidriteks kõlbmatute uimaste euroliidrite jaoks ootamatult. Nagu kivist külaline.
*
On hulganisti elupilte mis ei kao ega unune. Siin üksikud.
- Advokaat Luigi Checcini, kelle vormistasin sajandivahetusel Eesti aukonsuliks Firenzes, itaalia keele isa Dante Alighieri linnas. Luigi on ikka veel ametis. Mäletan ta kuueaastase poja laitmatult seltskondlikke kombeid rikaste täiskasvanute õhtusöögilauas Luigi kodus, paarkümmend kilomeetrit Firenzest, Gallo Nero ehk Musta Kuke maal, kus valmib Chianti vein. Euroopa. Mäletan nende rikaste eluküpsete härrade näoilmeid, kui nad kuulsid, et ma soojal vahemerepimedal suveõhtul tahan ihuüksi jalutada öömajja, väätidesse mähkunud hotellikesse, tee millesse aga viib mööda kohalikust surnuaiast, mille kõrged sünged kolumbaariumiseinad algavad otse teeservast. Nende hirm suursaadiku elutervise ja saatuse pärast, nende tõeline vaimudehirm, seegi oli eurooplik, ja eurooplikkus sundis mulle peale miljonäride viisakat rahustamist, mitte pilkamist.
Jedem das seine, nagu sakslased kordavad, jäägu igaühele tema usk, tema hirm, tema rõõm, tema vabadus. Euroopa. - Soomlase unikaalne stiil venitada mistahes hetke lõpmatuseni: tuotanoin-voiettä-sepätuota-jassoo-katokato-tuotaettä-voivoi; aga pahaks ei panda, sest tuleval nädalal selgub niikuinii, mida ta ütles.
- Itaalia mehe vulkaanilisus, kui autodejoru on tardunud mõnel Rooma künkal ummikusse, ta kargab rooli tagant välja, otse naispolitseiniku ette, ja esitab käsi vehkides pika sõimu-retsitatiivi. Aga see naine ei löö ta käsi raudu nagu Hollywoodi filmis, vaid puurib jäisel pilgul, sõrmegi liigutamata hullu möirgajat, kuni selle suu tardub, käed kukuvad alla ja ta poeb tagasi autosse nagu sisalik. Ooperistseen lõpeb nii sellepärast, et mundris naises elab matrone, kellele allub ajalugu.
- Paarisaja aastane rahuriik ehk sotsialistlik kuningriik Rootsi, oma imelise sotsiaalabi süsteemiga ja massilise punalippude paraadiga 1. mail, nagu oleks Rootsis sel päeval võimul Lenin ise.
- Roheline Kohvik, väike ja mõnus, Viljandis (Saksa ja Rootsi keeles Fellin, Poola keeles Felin, Läti keeles Vīlande), seinal raamitud väljalõige The New York Times’ist, kus keegi Gabriel Leigh on 15. juulil 2021. aastal teatanud, et ta sõi siin oma elu parimat kaneelisaia.
*
Minu Eesti suguvõsade kohta algavad andmed 17. sajandi lõpust. Kohaliku vere (mida see iganes tähendab) lisaks on teada allikaid Rootsis, Suurbritannias ja Saksamaal.
See Euroopa, kus ma elan, on ühinemisest hoolimata räigete kontrastide areen, on seda alati olnud. NB! ühinemine ja ühetasasus pole üks ja sama. Ühetasane Euroopa on bürokraatide illusioon. Puupõld on ühetasane, põlismets mitte.
*
Silvi Tenjes meenutab Akadeemia selle aasta aprillinumbris:
„Eurooplased tegelesid Akbari ajal massimõrvadega, tappes üksteist nt Pariisis, 1572. aastal (Pärtliöö), kui katoliiklased tapsid brutaalselt hugenotte, oma naabreid, kristlasi, nagu nad küll ka ise olid. Aga need olid ju protestandid! Hullus rullus üle kontinendi: omavahel võitlesid erinevad poliitilised ja religioossed rühmad, põhjustades nii suurel määral surma ja hävingut, et seda oleks raske kirjeldada parteide, eesmärkide või tulemuste kaudu. Need kohutavad ajaloolised sündmused jätsid oma jälje Euroopa teadvusse. Haavad on kujundanud Euroopa kultuuri arengut ja mõttemustreid [—].
Reformatsioon oli kaasa toonud lepitamatud vastuolud katoliiklaste ja protestantide vahel, mis avaldusid nii riigisisestes kui ka riikidevahelistes konfliktides. 16. sajandi teist poolt ning 17. sajandi esimest poolt on nimetatud ususõdade ajastuks. Katoliiklaste ja kalvinistide sõjalised konfliktid Prantsusmaal kestsid üle kolmekümne aasta (1562-1598). 1618. aastal puhkes Saksamaal veelgi ägedam ja laastavam relvakonflikt, mis läks ajalukku Kolmekümneaastase sõjana (1618-1648).”
Ruuben Kaalep kirjeldab samas Akadeemia numbris, mida ta silmad on hiljuti näinud ja meeled tajunud:
„Rindejoon on Eestist kahe ööpäeva kaugusel, ilma pausideta sõites veelgi lähemal. Sõidad täiskiirusel ja jõuad maailma äärele vähem kui kolmekümne tunniga. [—]
Taevast kammivad eresinised helgiheitjad on kui muistsed märgutuled mäetippudel: Ukraina kutsub appi! Need valgusvihud lõikavad pimedust, suunatud itta kui välk pimedasse öösse ja läände kui majakas, mille kutse kajab üle mägede ja tasandike. Euroopa pojad ja tütred, kes seda kuulevad, teavad – see on äratuse tund. [—]
Kusagil varitseb vaenlane – näljane, verejanuline kiskja. Ta on palju kordi varemgi läände hiilinud. Teda on varemgi peatatud. Aga ta on jõudnud ära oodata, et Euroopa taas uinuks, ja tulnud tagasi. [—]
Kui tuhat aastat möödub ja kõik tänane on vajunud aegade hämarusse, ka siis veel kõneldakse lugusid, kuidas siin, Musta mere ääres, Sküütia steppides, Dnepri kõrgetel kallastel, seisid kangelased. Ukraina ja Euroopa kangelased.
Ja veel tuhande aasta pärast õitsevad siin päevalilled ning laulavad nende laule.”
*
Euroopa on paradiisist kaugel, kuid russki mir see pole. Kes kunagi joonistas Euroopa piiri Uurali mäestikuni, nagu koolis tuli pähe tuupida, see võib ehk vanajumalalt andeks saada, kui ilusti palub, kuid selline piir on vale.
Euroopa piir võib rahu ajal olla konverentsiteema, kuid praegu võrdub see piir idarindega. Veelkord R. Kaalep:
„Idarinne ulatub üle kogu Euroopa nagu kinnikasvamata haav – Läänemerest Musta mereni. Meie piiri taga ta hõõgub, Ukrainas põleb.”
(Tähenduse teejuhid, 24. mai 2025)