Soome president Alexander Stubb pidas 31. märtsil Londoni Ärikoolis loengu, mille teemat ta iseloomustas mõistete „diferentseeritud integratsioon” ja „paindlik integratsioon” abil, mainides ühtlasi, et ta raamat „Võimukolmnurk: uue maailmakorra tasakaalustamine” on ilmumas ning et maailmajaotus on järgmine: „…meil on olemas globaalne lääs, globaalne ida ja globaalne lõuna”.
Need märksõnad on aktuaalsed ja intrigeerivad. Mõtleme korraks, mis toimub globaalses läänes, kuhu Eestigi kuulub, teades, et iga päev võib tuua uudise, mis võib muuta kirjapandu rõhke.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus (International Criminal Court ehk ICC), mis asub Hollandi valitsus- ja parlamendilinnas Haagis, asutati Rooma Statuudiga, mille allkirjastasid 17. juulil 1998 ÜRO korraldatud konverentsile Rooma kogunenud 160 riigi esindajatest 120 ja mis hakkas tööle 1. juulil 2002, pärast seda, kui 60 riiki olid statuudi ka ratifitseerinud. Liikmesriike on tänaseks 125. Esimest korda ajaloos loodi riikidest sõltumatu rahvusvaheline kohus rahvusvaheliste kuritegude arutamiseks. Lühidalt võib öelda, et seal mõistetakse õigust genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agresssioonikuritegude üle. Alates 2005 aastast on ICC jõudnud vahistamismäärusteni 70 juhul, viimaste hulgas on Ukrainas peetava sõja tõttu ka Valdimir Putin, Sergei Šoigu ja Valeri Gerassimov.
USA suhe ICCga on, viisakalt öeldes, algusest peale pendeldav. President Clintoni ajal kirjutati Rooma Statuudile alla, kuid ei ratifitseeritud. Hoiakud kohtu suhtes on kõikunud kõigi järgmiste USA presidentide ajal ja praegusest põhimõttelisest suhtumisest ICCsse annab pikema ülevaate Valge Maja dokument 6. veebruarist 2025, nimetusega „IMPOSING SANCTIONS ON THE INTERNATIONAL CRIMINAL COURT”. Kummaline, kuid samal ajal kehtivad ka USA sanktsioonid Venemaa suhtes ja Valge Maja ähvardab vene sanktsioone kibedamaks muuta.
ICC liikmed on ka Slovakkia ja Serbia. Slovakkia on ka Euroopa Liidu ja NATO liige. Slovakkia peaminister Robert Fico ja Serbia president Aleksandar Vučić aga läksid ICC poolt vahistamis- ja uurimisaluseks kuulutatud Vladimir Putini kutsel Moskvasse poliitlisele peole. R. Fico tagantjärele-selgitus miks ta nii tegi ehk katse tõrjuda Brüsseli hoiatusi on justkui otse Kremli orwellilikkudelt laululehtedelt maha loetud. Slovakkia peaministrile sobivad ühekorraga NATO, EL ja Putin, aga talle ei meeldi ELi ja NATO riigid, mis valvavad oma suveräänset õhuruumi ega silluta tema taevateed sõjakurjategija peole.
Ungari peaminister Victor Orban Euroopa Liidu ja NATO liikmena on juba ammu enne Fico tõusmist Slovakkia valitsusjuhiks diktaatori ja sõjakurjategija Putini poolehoidja. Moskva poliitpeole seekord ei mindud ja ICC vahistamismäärus Putinile ei pannud Ungarit astuma seda radikaalset sammu, mille Ungari astus tänavu, aprillis – väljus ICCst, protestides Iisraeli peaministrile Netanyahule väljastatud vahistamiskäsu vastu.
Rumeenia, mis on samuti Euroopa Liidu ja NATO liige, on andnud viimasel ajal välispoliitilises kontekstis signaale tugevast kõikumisest Euroopa jaoks kõige olulisemate teemade kontekstis.
Aga ka Ficode ja Orbanite ja teiste klassikaliste kõikujateta on EL-i lahtihaakimine vene energiast olnud sama vaevaline kui üldise eestikeelse kooliõpetuse sisseseadmine Eestis. Nii et Scröder-Merkeli ajastu taaka tassivad teised prügimäele veel kaua. Globaalse Lääne juhtriikide hulgas on üksnes Saksamaa panus Euroopa uinutamisele ja lõksupanemisele olnud ka nn ajaloo lõpu ehk illusioonide perioodil märkimisväärne.
Last, not least – Donald Trump. Talle ei meeldi mitte sugugi sõda kui selline, nagu oleme juba korduvalt kuulnud. Aga talle ei meeldi ka sõjakurjategijate karistamine, nii et sellise isiksuse kohta võib öelda: vastuokslik inimene. Kuid kuidas iseloomustada juhtiva tuumariigi presidenti siis, kui ta laseb maailmas liikvele pildi endast paavstirüüs? Jään vastuse võlgu endalegi.
Samal ajal kui Valgevene, Hiina, Slovaki, Serbia, Venezuela ja teiste demokraatia eesrindlaste hulka kuuluvate riikide juhid ja sõjaväelased kogunesid diktaator Putini kutsel Moskvasse, astuti Ukrainas, Lvivi linnas sammu lähemale ühele Venemaale vägagi ebameeldiva organi loomisele, millest on räägitu juba ammu. Paarkümmend Euroopa Liidu riiki avaldasid toetust eritribunali loomisele, mille eesmärk on Venemaa režiimi juhile Vladimir Putinile ja teistele kõrgetele Vene võimukandjatele Ukraina-vastase agressioonikuriteo eest süüdistuse esitamine.
*
Andres Küng, eesti pagulase laps, ajakirjanik kirjanik ja poliitik Rootsis, avaldas 1883. aastal raamatu kaasajooksikutest („Vindens barn: Om medlöperi förr och nu”), mille eestikeelne variant ilmus Anu Saluääre tõlkes 1990. aastal . Ta ise ütleb, et seal on ta peamiselt tegelenud lõhega kaasajooksikute müütide ja sotsialistlike maade reaalsuse vahel. Mitmed mõisted ja järeldused inimeste kahepaikse käitumise ja mõtlemise kohta sobivad paraku iseloomustama ka praeguste poliitiliste ja muude VIPide olekut. Kuna Moskvas ja Pekingis korraldati teatud väliskülaistele mitmepäevaseid suurejoonelisi vastuvõtte, siis, nagu autor fikseerib, tekib VIPist, very important person’ist VIPP, very important potential propagandist. R. Fico ei teagi ehk, mispidi on ta tõusnud samale pulgale selliste kuulsustega nagu kirjanik Georg Bernhard Shaw või USA asepresident neljakümnendatel Henry Wallace.
Ka nende Lääne VIPPide kohta, kes eemaltki räägivad või kinnitavad tegudega, et must on valge, kehtivad mõned raamatut läbivad sõnad: võim, põlgus nõrkuse vastu, kasulik idioot, selektiivne informatsioon, selektiivne nördimus, kontrollitud skisofreenia.
*
Lääs on ebastabiilne, sest sisaldab ja jääb alati sisaldama neid, kes justkui kuuluksid hoopis mujale. Ja kõige kokkuvõtteks sobib selline A. Küngi lause: „Kaasajooksikud oskavad lühidalt öeldes rohkem kui teised inimesed kasutada oma selektiivse taju ja selektiivse nördimuse võimet.”
Kui keegi suudab praegusele lääneriikide poliitlavale anda lühikese akadeemilise nimetuse, siis on ta preemiat väärt. Kirjanduslikult öeldes on aga tegu fantaasia ja farsi seguga. Aga elama peab edasi.
(Postimees, 14. mai 2025)