(retsensioon Alar Karise teosele „Maailm in vitro ja in vivo”)
Mõttereisija reisi avarus
Tuhande leheküljega teose puhul on valimiku või kogumiku kompositsioon (režii, arhitektuur, disain) eriti oluline. Sellega on seekord hästi hakkama saadud: autor Alar Karis, koostaja/toimetaja Toomas Mattson ja toimetajad Jane Lepasaar ning Urve Pirso. Sellise mahuga mõtete kogule (NB!, me räägime mõtteloo sarja raamatust!) teeb vormile tähelepanu pööramine teene sisule, nii et tekib mitte üksnes korraldav, stiliseeriv raam, vaid ka usaldatav vundament, millele toetudes sisu efektsemalt esile tõuseb.
Niisiis, eesti mõttekirjanduse verstapost: „Maailm in vitro ja in vivo”.
Ühe vormilis-sisulise võtmekomponendi lisaja on eessõna kirjutanud akadeemik Jaak Aaviksoo:
„Käesolev raamat on toimetatud omamoodi reisikirjaks, mis vahendab ühe uudishimuliku ja teadmisjanuse noore mõtteid läbi kolme aastakümne toiminud kulgemiselt üha suuremate ja vastutust nõudvamate väljakutsete maale.”
Kontinendid ja ookeanid, mida läbitakse/ületatakse, kannavad järgmisi nimetusi, „Teadus ja innovatsioon”, „Haridus ja hariduskorraldus”, „Majandus ja rahandus”, „Saatusest räsitud”, „Kultuur ja eneseteadvus”. Aga reismees uurib põhjalikult ka arhipelaagi „Riik ja riiklus” kuut kõige suuremat saart.
Teame, et inimese igal pikal teekonnal lähevad mõtted ka vanematele ja perekonnale, ka tuttavatele lahkunutele, kellele on järele hüütud, dialoogidele, mida on peetud ja ka tulevikule. Nii ka reisimees Alar Karisel.
Ja lisaks jõuab reis ka hiljuti avastatud alale, mida kutsutakse tehisaruks ja millest alles aja jooksul selgub, kas on see kontinent või saareke, kas on see ookean või laukasoo.
Mõtteviis ja vaimne haare
Kõnelda lühikeses retsensioonis representatiivselt tuhandele leheküljele mahutatud arvamustest, hoiakutest, leidudest, intellektist, intelligentsist ja paljust muust on võimatu. Siin mõned tsitaadid, mis napilt, kuid siiski, aitavad aimata autori vaimsete huvide mitmust ja mõttekäikude avarust.
a)
„Eestil läheb hästi – see on unelaul, mis uinutab, toidab rahuolu ja eneseimetlust.”
”/—/ olen sügavalt veendunud, et andetu teadlane on riigile mitu korda vähem kahjulik kui halb insener. Keskpärane teadlane lahustub maailmateaduses, halb insener teeb kurja kohapeal.”
”Mulle meeldib välja pakutud sõna „ajumajandus” teadmistepõhise majanduse asemel. Pealegi pole teadus ja teadmised sünonüümid.”
„Kohustuslik matemaatika riigieksam ülikooli astujale peaks olema möödapääsmatu. Või oleme sellega lootusetult hiljaks jäänud?”
(Tartu ülikooli rektor Alar Karis 2008. aastal Postimehes)
b)
„Kui hingedel on võime rännata, kas siis ka kehad rändavad? Ja kui kehad rändavad, mis saab siis hingest? Seda igivana küsimust ei esitata siin esimest korda. Moodsas teadusmaailmas näib hingederänne võimalik olevat, kehad või nende osad rändavad niikuinii.”
„Kui keel on ammendamatu vahend eri manipulatsioonides ja võimumängudes, siis tegelikult pakuvad geenimanipulatsioonid tohutult suuremat mänguvälja. Kui kunagi muutub inimese asemel jumal-kuningaks geenimanipulatsioonide abil loodud inimverega helenduv tehissiga, mis saab siis inimesest? Tõdemusest, et oleme jõudnud kultuuri transformatsiooni perioodi, siis enam ei piisa.”
(Eesti Maaülikooli rektor Alar Karis looduse ja teaduse aastaraamatus „Lehed ja tähed” 2006)
c)
„Vaid eesti kirjanduse kaudu sünnib eesti vaim ja mõte, areneb ja säilib meie keel, antakse just meid ümbritsevale nimi, sõnastatakse eestlase sees toimuv, meie lugu. Mitte kusagil mujal see ei sünni ja mitte kellestki teisest kui meist see ei kõnele.”
(president Alar Karise kõne eesti kirjandusepäeva tähistamisel 2023. aastal)
Presidentidele pööratakse nende ametiajal paratamatult erilist tähelepanu, nad on pidevalt nii mikroskoobi kui teleskoobi fookuses. On meeldiv nentida, et kõnealuste kontinentide-ookeanide puhul, mille nimetused peegeldavad teose temaatilist mitmekülgsust, on autor jäänud riigipeana truuks neile aladele, millega ta on varem tegelenud, ta on võtnud sõna avaralt, mitte vaid riigi ja riikluse asjus, seda peegeldab see raamat selgelt. Vihjeteks siin mõned mu lemmikpealkirjad neist sfääridest, alustades raamatu avalöögist, koos vastava aastaga:
- Mudelhiired ja superlehmad-lambad (1996)
- Ime häkkimine (2025)
- Prisma pole püramiid (2008)
- Kas lõpp sääsekurnamisele? (2015)
- Kõrgliigasse ei pääse see, kes püüab olla kõiges hea (2026)
- Klaasist lagi ja klaasist aeg (2021)
- Õigus olla vaba vägivallast. (2023)
- Teadlane pole valge kitliga ja kiilakas igav inimene (2008)
TI, AI, GPT jne
Me ju teame, et tehisarule (TA) pühendatud joovastused, ahastused ja muud tunded ning lõplikku kadu kuulutavad või uusi taevaid lubavad analüüsid ringlevad rahvusvahelises vaimu- ja uudiste-eetris.
Hirme tuleb mõista. Inimeste leiutised ei sisalda mitte kunagi lõplikku sõnumit selle kohta, kuidas leiutist kasutama hakatakse. 9/11 näitas võimalust reisilennuki kasutamisest pommina. Ka kirglikke lootusi tuleb mõista, homo sapiens ei saa ju illusioonideta areneda.
TA kasutamine mõttekirjanduslikus teoses, sel määral ja viisil, nagu Alar Karis on teinud, on uudis ja murdepunkt, nii Ilmamaa kirjastuse kui kogu Eesti kirjandusloo jaoks. Raamatu koostaja Toomas Mattsoni selgitusleheküljed, et miks ja kuidas, on tihedad ja annavad nii pluss- kui miinushoiakuga lugejatele piisavaid vastuseid. Lõpp-peatüki „Lisad” mahukaim osa on pealkirjastatud „Tehisaru analüüsid Alar Karise mõttemustrite kohta läbi aegade”. Annab kahtlemata tõuke järgida soovijatele ja inspiratsiooni otsijatele.
Puhtkirjanduslikult: olgu abiliseks TA, TI, AI või midagi muud, jääb masin masinaks, mille toodanguks on kuivad laused, tõusuta, mõõnata, teravuseta, pingeta, puändita jne. Seda nentida on aga hea, sest järeldus kõlab seetõttu nii: loojana on inimene alati igast masinast mõõtmatult üle, nii selles raamatus kui ka üleüldse.
(Postimees, 24. juuli 2026)