Ma ei taha öelda „minu Euroopa”, ütlen: Euroopa, kus ma elan.Euroopa, mida ma tajun, see vana ilus ajaloo- ja kultuurihäll, on aina rohkem täis ahnust, juhmi materialismi, kalki orjapidaja-hoiakut, bürokraatiat, harimatust ja infantiilset ülbust, täis koormat, mis kisub kindlalt põhja.Õnneks on Euroopas olemas romaanikirjanik Michel Houellebecq, kes ei väsi salvamast: „…elutingimuste paranemine käib sageli käsikäes

Soome president Alexander Stubb pidas 31. märtsil Londoni Ärikoolis loengu, mille teemat ta iseloomustas mõistete „diferentseeritud integratsioon” ja „paindlik integratsioon” abil, mainides ühtlasi, et ta raamat „Võimukolmnurk: uue maailmakorra tasakaalustamine” on ilmumas ning et maailmajaotus on järgmine: „…meil on olemas globaalne lääs, globaalne ida ja globaalne lõuna”.Need märksõnad on aktuaalsed ja intrigeerivad. Mõtleme korraks, mis

President Lennart Meri riigivisiit Soome Kolmekümne sentimeetri täpsusega Washingtoni, Pariisi, Berliini ja Peterburi suhtes määratud Niguliste kuldne rist kindlustas rahu ajal täpsemat laevaliiklust, järelikult suhtlemist, ning Eesti Vabariigi Vabadussõja ajal täpsemat suurtükituld, järelikult iseseisvust. Riigi efektiivsus sõltub riigi aja ja riigi ruumi täpsest tajumisest. [—] Euroopa tahe, moraal ja demokraatlikud põhimõtted seisavad tõsise katsumuse ees.